Kas sul on olnud sellist kogemust, et näed kõrvalt pilti, kus kaks inimest esmapilgul nagu suhtleksid omavahel, kuid lähemalt vaadates selgub, et kumbki neist räägib tegelikult vaid „oma lugu“?
Tegelikku suhtlemist ega dialoogi kahe inimese vahel ei toimugi, on vaid kaks paralleelset monoloogi. Väga sageli me ei kuula üksteist, vaid edastame oma sõnumit ja ootame pausi teise jutus, et jätkata oma poolelijäänud mõtet – „Aga mina …“, „Mul oli selline juhus …“, „Mina arvan …“, „Ma tean …“ jne.
Ehk oled midagi sellist näinud oma töökeskkonnas, kokku puutunud teenindussituatsioonides või oma kuulnud pereelus? Ilmselt on tulnud ette, et oled ise olnud osaline sellistes episoodides.
See on hämmastav, kui vähe inimesed tegelikult ja päriselt teineteist kuulavad. Samas räägitakse kuulamise tähtsusest ja kuulamisoskusest palju.
Psühholoogid rõhutavad seda kui ühte olulisemat suhtlemisoskuse komponenti – sellel teemal tehakse koolitusi ning seda oskust soovitatakse arendada ja kasutada.
Vahel võib tekkida ka küsimus, et milleks me peaksime teisi kuulama ja mida olulist neil ikka võiks öelda olla (mul endalgi aega vähe).
Miks kuulata ehk mida kuulamine (päriselt ja aktiivselt kuulamine) võimaldab:
- Informatsiooni saamist. Esmane kuulamise mõte on ikka endiselt see, et saada infot selle kohta, mida teine inimene tegelikult mõtleb ning teavet oma vestluspartneri või mõne teema kohta.
- Teise inimese mõistmist. Vahel arvatakse, et kuulamine tähendab alati ka nõustumist. Kuulates aga saame me aru sellest, millised on teise inimese uskumused, hoiakud ja väärtused. Ja selle mõistmine aitab meil suhet kvaliteetsemaks muuta.
- Motiveerida. Kui oleme kuulanud, aru saanud ja ka tagasisidet andnud selle kohta, et info on teise inimese peast meie pähe kohale jõudnud, siis saame me pakkuda omapoolset abi ja toetust ning motiveerida ja inspireerida inimest. Inimese kõnes peegeldub tegelikult see, mis teda motiveerib ja tegutsema paneb.
- Rõõmu suhtlemisest. Inimesed saavad teadlikult või alateadlikult alati aru, kas oleme neid tegelikult kuulanud või mitte ja see tekitab neis ka vastava tunde. Inimestele teeb rõõmu olla mõistetud ja aktsepteeritud . Nad on siis avatumad, usaldavamad ja tunnevad ennast väärtuslikena. Inimesed mäletavad mitte seda, mida sa ütlesid, vaid seda, milliseid tundeid sa neis tekitasid.
Mõned nipid paremaks kuulamiseks:
- Lõpeta oma sisekõne. Kuulamine pole lihtsalt vaikimine. Sa võid vaikida aga jätkata mõttes oma sisekõnet – mida õhtuks süüa teha, mida keegi tuttav või kolleeg mulle just hiljuti ütles, muretseda oma suhte pärast või arutleda selle üle mida muud ma võiksin praegu hoopis teha! Seega viibi kohal – nii kehaliselt kui ka mentaalselt. Keskendu!
- Peegelda. Anna tagasisidet, et teise inimese mõtted on sinuni jõudnud. Seda saab teha nii verbaalselt kui ka mitteverbaalselt. Väga sageli tekivad arusaamatused sellest, et me oleme teise inimese poolt öeldut valesti mõistnud. Seda saab aktiivse kuulamisega vältida.
- Küsi. Esita täpsustavaid küsimusi, päri, kas said õigesti aru või mida täpsemalt teine ühe või teise asja all mõtleb. Nii saab minna veelgi sügavale ja tõesti kuulata!
Seega – kuulamine on kunst, mille valdamine ja kasutamine avab meile palju võimalusi ning pakub ka rõõmu ja rahuldust.
